Oleme Pargi tänava otsast mööda jõudnud. Imeliku apteegi akendel säravad suured maokad klaasnõud punase, rohelise ja sinise vedelikuga. Siis on kino „Capitoli” sissekäik ja afišid, siis vanad ringpoed oma luitunud ja seenetanud puusammastega. „Pea!” hüüan. „Lootuse viisteist. Lootuse, mitte Õnne tänav.” Autojuht pöörab näo minu poole. „Ma kuulsin Õnne,” vabandab ta. Näen ta higipiiskadega kaetud kaela. Ta on keskealine mees, juba kortsus ning päevitunud. Tahtis ta sõitu pikendada või vahetas ta tänavanimed ära, sest õnn ja lootus on üksteisele nii lähedal?“

_____________

Luuletaja, kirjanik ja ajakirjanik Bernard Kangro tuli 1929. a Tartusse ülikooli ja töötas II maailmasõja ajal Vanemuise teatris dramaturgina.